Bänd
14. Solistica teeme kummarduse Saaremaa Ühisgümnaasiumis alguse saanud solistide konkursi traditsioonile. Selleaastase konkursi sümbol on veski – uurisime, mis mõtted see bändiliikmetes esimese hetkega tekitab.
Palusime neil meenutada mõnda seika, hetke, mõtet või tunnet, mis on seotud Saaremaal toimuva solistide konkursiga ning öelda, mis paneb muusikuna nende (veski)tiivad liikuma või pöörlema.
Riivo Jõgi
Olen muusik, kelle tegemised ei mahu ühte kindlasse lahtrisse. Mõnikord olen orkestri ees, teinekord klaveri taga – loon, sean või saadan. Praegu võtab suure osa ajast ja mõtetest laulupeoga tegelemine.
Esimene mõte veskit nähes on liikumine: aeglane, järjekindel ja eesmärgiga. Veski ei hakka tööle iseenesest, selleks on vaja tuult või vett. Samamoodi vajab ka muusika välist impulssi – ideed, hetke või inimest, kes selle liikuma paneb.
Mind valdab eelkõige tänutunne, et olen aastate jooksul saanud sellest konkursist eri rollides osa. Need kogemused on mind kindlasti ka muusikuna kasvatanud. Olen oma loomult pigem suveinimene ja talv mind eriti ei köida, kuid Solistica on meeldiv erand – keset aasta kõige külmemat aega pakub see hingele kosutust.
Mind paneb muusikuna liikuma eelkõige hea ja väärtuslik repertuaar ning inimesed, kes suhtuvad muusikasse ausalt ja siiralt.
Pent Järve
Olen peamiselt kitarrist erinevates bändides ja projektides, kuid hakkan sel aastal salvestama ka oma neljandat albumit.
Veskiga seostuvad mulle peamiselt pildid ja mälestused lapsepõlvest. Kuidagi tekitavad nad minus nostalgilist emotsiooni. Üks peamisi veskeid, mis mulle mälupilti kangastub, on Kassari lagunenud veski, mis nüüdseks juba korda tehtud.
Solisticaga seostub korralik töö ja koormus, mis selle festivaliga muusikule kaasneb, kuid ka hea emotsioon, kui see tehtud saab ning lauljatel seejärel rõõmsad näod peas ning head emotsioonid südames.
Muusikuna meeldib mulle enim mängida heade muusikutega head muusikat, kus on võimalus ennast instrumentaalselt väljendada ning koos teiste muusikutega luua koosmängus mingi teatud „võlumaailm“, mis on kordumatu ja ainult selles ühes õhtus sündiv.
Peedu Kass
Olen bassimängija ja helilooja.
Minu jaoks toimivad veski põhimõttel ka paljud sotsiaalsed protsessid meie maailmas.
Solistical tulla on mul alles teine kord ja esimene kord olin meeldivalt šokeeritud konkursantide kvaliteedist.
Minu veski paneb pöörlema selline muusika, kui kuulan artisti, kes suudab ühendada emotsionaalse siiruse ja professionaalse käsitööoskuse.
Eno Kollom
Olen elukutseline löökpillimängija. Kuigi minu lüüa on kõikvõimalikud pillid nagu timpanid, kellamäng, kongad ja muu, pean ennast põhiliselt trummariks. Trumme löön armastusega juba umbes kolmkümmend aastat.
Olen ka mitu aastat olnud SÜG-i laulukonkursi saateansamblis. Mind haaras täielikult see koostegemise vaim, mis neil kordadel valitses, suurepärane korraldus nagu kellavärk ja särasilmi tehtud kabaree. Kuigi tööpäevad olid pikad, ei tekkinud väsimuse tunnet. Ilmselt on selline lavaelu vesi minu veskile.
Veski on ka selleaastase konkursi sümbol ja minu jaoks on kindlasti tegu vesiveskiga, nagu see kus mu vanaisa veskimees oli. Veskimees teab, et kaks kõva kivi ei tee head jahu – nii õnnestub ka ansamblimäng hästi siis kui rollid on selged ja igaüks teab, millal on aeg olla kõva ja millal pehme kivi.
